Tartu AHHAA keskuse tibulas kooruvate kanatibude töös pole midagi keerulist. Ainult natuke julgust on vaja, et avarast valgest ruumist ja koorumist pingsalt

jälgivatest silmapaaridest mitte välja teha.

„Nii armsad!“ kilkab väike tüdruk AHHAA keskuse tibulas poolepäevaseid kollaseid karvapallikesi nähes.

Sellise emotsiooni tekitamine ongi tibula läbipaistvas inkubaatoris kooruvate kanatibude töö. „Nad peavad julgema inimeste ees välja tulla, nende töö on olla lihtsalt ilusad ja armsad, lastele rõõmu teha,“ ütleb AHHAA keskuse giid ja tibude eest hoolitseja Liina Kraun.

Kuigi kanatibud eelistavad kooruda öösel, siis mõni ei pelga ka päevavalgust ja inimeste huvi. Kui mõni selline on muna tömbi otsa poole (kus on õhukamber) juba korraliku prao tekitanud ja arvata on, et kohe-kohe „lõikab ta kaane“ täiesti lahti, lükkab selle jalgadega eest ära ja keerab end munakoorest välja, antakse sellest valjuhääldi kaudu kõigile majas olijatele teada. Siis joostakse ka teistest saalidest kokku tibupoja sündimise imet kaema.

Kui pisike märg vastkoorunu abitult edasi roomata püüab ja tema pea iga natukese aja tagant maha vajub, tulevad inimesed Liinalt murelikult küsima, kas pisikesega on ikka kõik korras. „See ongi meie põhimõte: näidata, kui õrn on elu,“ ütleb Liina „Vastkoorunud tibu on nii väeti ja habras, jääb kogu aeg magama.“

Seepärast võtab ka koorumine aega: isegi kui munakoor on ühest kohast juba katki toksitud, võib tibul sellest välja tulemiseks kuluda pool päeva või rohkemgi. Vahepeal ta lihtsalt magab. „Ometi on nad täis elujõudu: mõne tunniga saavad neist kohevad ja osavad sulepallid,“ lisab Liina.

Iga päev pannakse AHHAA keskuse tibula inkubaatoriosasse neli muna, mida on enne ligi 20 päeva labori haudekapis 38-kraadises soojas ja niiskes õhus hoitud ning riiulitel kiigutatud. Enamik tibusid tuleb munast välja 21. päeval. Enne seda on juba ovoskoobi all näha, kuidas tibu munas liigutab. Kui muna kõrva äärde tõsta, võib kuulda ka innukat piiksumist. See on miski, mis paneb Liina sõnul inimesi ikka ja jälle imestama: munakoor on täiesti kinni, mingit elumärki pole näha, aga ometi on selle sees elu, tibu häält on läbi munakoore kuulda ja tema liigutusi tunda.

AHHAA keskuse elusaalis asuv tibula koosneb kahest osast. Inkubaatioriosas kooruvad tibud, teisel päeval tõstetakse nad kõrvalkambrisse ehk kasvatusossa, kus neid ootavad vesi, spetsiaalne tibutoit ja punast valgust andev „kunstema“. Selles osas ringi sibavad tibud on juba kindlalt oma jalgel ja nende kollased udusuled on ilusti puhevil. Paaripäevasel tibul on juba tiivaotstes näha pärissulgi, nende järgi saab teada, mis värvi kana sellest kollasest karvapallist kasvab. „Mõne kuu vanuselt näevad nad rääbakad välja, nagu teismelised ikka: mõned suled on vahetunud, mõned veel mitte, nad kõnnivad imelikult, tiivad sorgus,“ kirjeldab Liina.

Esimestel päevadel tibud tegelikult toitu ei vaja. „Kui nad munast kooruvad, võtavad sealt kaasa tugeva toiduvaru, esimesel kolmel päeval nad sööma ega jooma ei pea ja ega nad eriti taha ka,“ selgitab Liina. Nädalavanustena vajavad need pisikesed broilerihakatised aga juba päris palju toitu.

Küll igatsevad nad aga seltsi järele. Kui hommikul koorunud tibud ikka õhtul inkubaatoriosas väga haledalt piiksuma hakkavad, on Liina nad kasvatusossa vanemate õdede-vendade juurde tõstnud. „Koos on neil parem olla,“ ütleb ta.

Liina on tõeline tibudefänn. Ta on üles kasvanud talus, kus ta hakkas kanade eest hoolitsema juba 8-aastaselt. Kui ta AHHAA keskuses töötades kuulis, et sinna tulevad tibud, teadis ta kohe, et tahab nendega tegeleda. Ta käib munade ja tibude juures vajalikke protseduure tegemas ka vabadel päevadel, näiteks jõulude ajal või uue aasta esimesel päeval, kui keskus on suletud.

Ta hoiab pöialt kõigile tibudele, kes pärast nelja päeva tema hoole all elamist mõnda Lõuna-Eesti talusse viiakse. „Neid on küsitud ka madudele elussöödaks, aga selleks me neid kindlasti

ei anna,“ ütleb ta. „Talunikelt ootame ka, et nad tagaks tibudele hea elu.“

Tibula toodi AHHAA keskusesse 2011. aasta mais, sellest alates on seal koorunud umbes 600 kanatibu. Eelmisel kevadel sai seal jälgida ka vuttide koorumist ja Liina loodab, et ka sel kevadel saavad nad taas viljastatud vutimune. „Vutid käituvad täiesti teistmoodi, nagu metsalinnud,“ räägib ta. „Nende munad peavad hästi lähestikku olema, sest nad suhtlevad omavahel ja koordineerivad koorumist: nad tulevad välja kõik ühel ajal, nii saavad nad looduses ruttu pesalt minema, sest pesale jääda on ohtlik.“

Liinale meeldib lisaks tibudele ka nende uudistajaid jälgida: mõni on nõus pool päeva kannatlikult ootama, et abitut roosat tompu end munast välja keeramas näha.

Liina usub, et kui lapsed tibude koorumist või nende esimesi abituid samme näevad, ei tee nad ka suuremaks kasvades loomadele ega lindudele liiga.

Lugu ilmus esmakordselt väljaandes Aja Leht.

Fotode autor: Kristina Kravets