AHHAA, teadus? Film! “24 Hour Party People”, 23.09.2013

Ambitsioonikas ja energiline Tony Wilson, kelle töö seisneb suuresti Manchesteri kanaliehituse ajaloost ja muudest samasuguse uudisväärtusega teemadest reportaažide tegemisest Briti telekanalile Granada TV, juhib ka samal kanalil eetris olevat muusikasaadet „So It Goes“. Kui Wilson satub 1976. aastal juhuslikult uue ja tundmatu bändi Sex Pistols esimesele kontserdile, taipab ta kiiresti, milline potentsiaal tema leiul olla võib ning Pistols jõuab “So It Goes”-i vahendusel tuhandete inimesteni.

Saatest üksinda jääb aga Wilsoni suurte ideede realiseerimiseks väheks ning ta hakkab Manchesteris ise kontserte korraldama. Sellele järgneb juba oma plaadifirma Factory Records ja nende esimene artist - tänaseks kultusbändi staatusesse jõudnud Joy Division (kellest filmi progresseerudes saab veelgi menukam New Order). Wilson ja tema kaaskondsed satuvad järjest uuematesse ja ulmelisemetesse sündmustesse: rajatakse legendaarne ööklubi Haçienda, Factoryga liituvad uued bändid, sealhulgas kurikuulus Happy Mondays (kes on ühtviisi tuntud nii oma loomingu kui ka elustiili poolest) ja reivikultuur saab hoo sisse.

Selleks hetkeks on film jõudnud 1990ndate algusesse. Manchester on läbi teinud tormilise arengu (ja muutunud kultuurialaselt täiesti arvestatavaks konkurendiks Londonile). Kirjandus- ja kultuuriteadlane Berk Vaher, kes filmi kommenteerib, tõmbab paralleele sama aja Eestiga - kuigi mastaabid on oluliselt teistsugused, jõudis uue kultuuri laine ka siia üldjoontes samamoodi. “So It Goes”-i asemel pöörati siin uue muusika otsinguil pilgud küll pigem BBC poole. Pragmaatilise ja kalkuleeriva Londoni ning pigem põlve-otsas-nokitsejate-linna Manchesteri vastandust võib pidada mõnevõrra võimendatumaks versiooniks Tallinna ja Tartu “rivaalitsemisest”.

Huvilistel tasuks tuvuda TÜ kultuurikorralduse magistri Peeter-Marko Miku lõputööga 1990ndate alguse klubikultuuri kohta, mis võtab hästi kokku pea 20 aastat tagasi Tartu alternatiivsetel klubiüritustel osalejate muljed - nii esinejate kui ka pealtvaatajate vaatepunktist. Ühelt poolt iseloomustab seda aega inimeste hea informeeritus (näiteks muusika ja ürituste osas); teisalt on aga kõik nende jaoks väga uus. Vaheri sõnul ei ole see tänapäevaga kuidagi võrreldav - igasugune info on interneti vahendusel koheselt kättesaadav ja rõõmu, mis tekib uue, erakordse muusika avastamisel, varjutab alati teadmine, et keegi on kusagil juba midagi veel uuemat ja murrangulisemat kuulnud.

Puhta, täiesti uue kogemuse saamine tundub seega võimatu. Kas kõik, mis juhtuda saab, on juba ära juhtunud? Vaher leiab, et sedasi on liiga lohutu mõelda. Pealegi on ka varem mõeldud, et kõik “plahvatused” on juba toimunud. 1970ndate lõpul arvati, et viie-kuuekümnendad olid viimane tõeliselt murranguline aeg. 1990ndatel vaadati samasuguse pilguga omakorda juba 1970ndate lõpule.

Filmi lõpuks hakkavad üha suuremasse kahjumisse jõudvad plaadifirma ja klubi otsi kokku tõmbama. See on ühtlasi ka ühe ajastu loomulik ja loogiline lõpp. Mõned ettevõtmised ongi mõeldud ajutised olema. Tartus on selliseks näiteks hiljuti suletud Kink Konk, mis on oma loojate eesmärgi täitnud ning teeb nüüd ruumi uutele projektidele. Tegevuste lõpetamine ei tähenda aga tingimata mõju kadumist. Manchesteris toimunu jälgi võib näha ka tänapäevases popkultuuris.

Muide, ühe korraliku kultuuripöörde korraldadamiseks ei ole sugugi palju rahvast vaja. Sex Pistols ei muutu Tony Wilsoni jaoks sellest sugugi vähem

revolutsiooniliseks, et nende esimesel kontserdil peale tema veel ainult 42 inimest viibis. Kahtlejatele seletab ta filmi jooksul ülima enesekindlusega, et Pühal õhtusöömaajal oli osalisi ainult 13 (ja Archimedes oli oma murrangulise avastuse tegemise ajal vannis ihuüksinda). Berk Vaher märgib, et tegemist on ka suurepärase vastusega päriselus pidevalt ette tulevale küsimusele, kas ja miks underground-kultuuri toetama peaks. Isegi siis, kui igast uuest keldribändist järgmist U2-d ei saa (ja alati ei ole see ka väärtus omaette), ei saa alahinnata peavoolust kõrvale kalduva muusika mõju tervikuna.

Kuigi film liigub oma osatäitjate “mustast tööst” üsna sujuvalt üle, jättes mulje, et kõik toimuski mängleva kergusega ja pooljuhuslikult, siis üldiselt on tegemist üsnagi tõetruu pildiga ühest ajastust. Vaher kinnitab, et uskumatuna tunduvad stseenid on reeglina realistlikud ning osa filmi võlust seisneb selles, et tihti juhtuvadki asjad inimeste kiuste. Hoolimata filmi-Wilsoni hoiatusest, et tõe asemel tuleks rääkida legende, on filmis ilustatud pigem pisiasju, mitte sündmusi tervikuna. Uskumatu, aga tõsi.

Filmi vaatas Kai Kaljumäe, pilti tegi Kristina Kravets.

[gallery link="file" columns="5"]