Andres Kuura (kolleegidele Qra) ehitab eksponaate, illustreerib lasteraamatuid ja hariduselt on hoopis füüsik. AHHAA valmivale foobianäitusele aitas Andres püsti panna terve linna!

Viljandlannast ema ja pärnakast isa poeg Andres on lõpetanud Tartu 12. keskkooli. Ta meenutab, et toona pidi iga keskkool õpetama tavahariduse kõrval selgeks mõne lisaoskuse. Andres sattus vene keele eriklassi, mis tähendas muuseas ka seda, et moodustati väiksemat sorti koor ja keskkooli jooksul sõideti läbi igasugused Nõukogude Liidu suuremad linnad. “Ja lisaerialaks sain keskkoolist sekretär-masinakirjutaja paberid,” räägib ta. Alternatiiv oleks olnud veoautojuhi koolitus. Ka sattus Andres kõikvõimalikesse huviringidesse (sest “nii oli kombeks”) peotantsust fotograafiani ja automudelismist kunstini.

Ülikooli asus Andres õppima füüsikat ja sai diplomi aastal 1992. “Oleks ma oma valikutes julgem ja sisemiselt kindlam olnud, oleksin ilmselt ERKI-sse (praegune Eesti Kunstiakadeemia) läinud,” nendib ta. 2011. aastal omandas ta ka füüsikaõpetaja kutse.

Enne AHHAAd töötas Kuura 15 aastat füüsika-keemialaboris, mis tegeles superkondensaatorite prototüüpimisega (“Valdav osa sel perioodil seal koostatud katseeksemplaridest ongi minu kätega tehtud ja mõõdetud!”).

Kunst ei ole Andrese elust siiski kuhugi kadunud: ta on juba üle 15 aasta hobi korras illustraatoritööd teinud (“Kui sa oled selleks valmis, siis need asjad lihtsalt juhtuvad!”). Selle aja jooksul on Kuura joonistused kaunistanud erinevaid kalendreid, lasteraamatuid, kaarte ja õppematerjale. Kohe saab valmis järgmise aasta Meie Pere kalender.

Andres ja üks tema ehitatud eksponaatidest - veesamba rõhk. Foto: Margus Teska

“Me kõik oleme tublid ja osavad ja nutikad.”

Andres oma "loomulikus elukeskkonnas" - AHHAA töökojas. Foto: Sven Zacek

Nii iseloomustab Andres oma kolleege AHHAA ekspositsiooniosakonnas. Kui küsin Andreselt, kui kaua ta juba AHHAAs töötanud on, vajub ta mõttesse ja pakub, et umbes 8 aastat. Teaduskeskusesse kutsus teda Andres Juur (AHHAA juhatuse esimees ja Kuura kursusevend tema teisest ülikooliajast). “Esiteks oli abikäsi vaja ning tal oli nägemus, et AHHAAs peaks rohkem meesterahvaid olema ning mina kui tubli ja usin inimene sobisin kenasti sellesse mustrisse.”

Algul jagas Kuura aega AHHAA ja füüsika-keemialabori vahel. Siis pöördus kaalukauss vaikselt teaduskeskuse poole ja ühel hetkel oli Andresest saanud täiskohaga ahhaakas.

Mida AHHAA ekspomeistrid üldse teevad? Andres ütleb, et töö on äärmiselt mitmekesine: alates olemasolevate eksponaatide korrashoiust kuni tervete uute näituste ehitamiseni. Sinna vahele mahub palju muid ülesandeid, näiteks erinevate AHHAA sündmuste ja väljasõitude tehnilised lahendused.

Ekspoosakonna ettevõtmised on sageli mahult ja ulatuselt suured ja meistrid töötavad tihti koos. Uurin Andreselt, kuidas üks eksponaat üldse sünnib? Selgub, et etappe on terve rodu: guugeldamine, üksteisega arutamine, planeerimine, prototüüpimine, katsetamine, uuesti plaanimine, ümbermõtlemine :) Vajadusel projekteeritakse arvutis 3D-jooniseid või tellitakse väljastpoolt detaile, mida AHHAAs kohapeal mingil põhjusel ehitada ei saa. Kunstnikugeeniga Andrese kanda jäävad ka mõned kujundustööd, näiteks eksponaatide sildid ja kleepsud.

Andres räägib, et talle meeldib oma töö juures vaheldusrikkus. “Ühel päeval teed tööd arvutis ja järgmisel töökojas või hoopiski õues või juhtub see kõik ühe päeva jooksul.” Ka kiidab ta AHHAA nooruslikku töökollektiivi ja seda, et teaduskeskus on eestlastele nii südamelähedaseks saanud.

Andres näitab uue foobianäituse kõige ägedamat sõnajalga. Foto: Margus Teska

Järgmine peatus: AHHAA foobianäitus!

Viimased kuud on Andres ja teised ekspomeistrid veetnud suure osa oma tööajast AHHAA kolmandas saalis, kus valmib uus näitus “Ahhaa, foobiad!”.

Saali sisenedes paistab kohe silma linnaväljaku makett, mis loob näitusele põneva õhustiku ja peidab enda taga kambrikesi erinevate hirmuallikatega. Andres räägib, et ehituskulude optimeerimiseks kasutati varasema kinonäituse seinu. “Ma sain ehitamiseks peaaegu vabad käed! Taneliga (AHHAA leiutaja) käisime talvel ühel päeval Viivikonnas pildistamas. Kuna Tanel on staažikas geopeitusemängija, teadis ta oma kogemusest, et see on Eesti üks kõige ägedam mahajäetud majadega asula.”

Lisaks kaevas Kuura hoolega erinevates pildipankades ja kombineeris seejärel mitu nädalat Viivikonna pilte internetist leituga. “Iga fassaad on kokku pandud mitmekümne foto põhjal. Kõik krohviaugud hallitanud laigud, graffiti ja muud elemendid on omaette fotod,” tutvustab Kuura näituse tohutut detailitäpsust. Kuura ja kaas-ekspomeister Rando kleepisid kinonäituse „euroremonditud“ seinad üle uute, „koledate“ fotodega. “Natuke arvutitööd ja liimimist ja ongi uus ilme saavutatud,” avab Andres linnakujunduse telgitaguseid.

Taaskasutust kohtab foobianäitusel veelgi. “Uksed on kõik „uued“, me demonteerisime Randoga need ühelt Lembitu tänava lammutatavalt majalt maha ja paigutasime kinonäituse seintesse,” näitab Andres. “Majade” esimese korruse aknad on päris, ülemised prinditud. “No muidugi ma sain rõõmuga rakendada oma kunstikalduvust lisaks arvutis joonistamisele ka värvi ja pintsli kasutamise läbi, muutes uksed fassaadidega sobivateks ja lisades seintele ka reaalsete aerosoolidega joonistatud graffitit,” tutvustab Kuura oma meistritööd.

Uurin Andreselt, millised eksponaadid talle valmival näitusel kõige rohkem meeldivad. “Tuldpurskav kamin meeldib mulle endale ning riburadapidi ka kõik teised eksponaadid – kõik foobiate eksponaadid on ägedad. Tulge ja vaadake,” kutsub Andres kõiki uuele näitusele.

Näitus “Ahhaa, foobiad!” on avatud alates 5. juunist 2020

Tagasi