"Ühtse Eesti" taga

Reedel, 27. septembril, Teadlaste Öö Festivali viimasel päeval, toimus teaduskohvik Genialistide Klubis, kus meediaekspert Daniel Vaarik kõneles teemal „Kogu tõde Ühtsest Eestist“. Triinu Avans käis kuulamas.

„Ühtne Eesti“ oli Eesti ajaloo suurim sotsiaalne eksperiment, millest valmis Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo dokumentaalfilm „Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha“. Inimestes ja meedias tekitas diskussioone, mis Eestis toimub. Kas on tulemas uus erakond? Kas teater päästab Eesti poliitika? Projekti üks eesmärke oligi avalikkuse pinget ja tähelepanu üleval hoida.

Alguspunktiks võiks lugeda aastat 2009, mis Daaniel Vaariku sõnul oli „sitt aasta“ - majanduskriis süvenes, inimesed ei tundnud end Eestis hästi. Praeguseks on kriis taandumas, me elame paremal ajal. NO99 plaan oli teha räige poliitiline kriitika, nii et see ära keelatakse. Küsimus oli selles, et kuidas tekitada olukord, kus poliitikud märkavad toimuvat. Kui on kriitika, peab olema ka lahendus ning rääkimise käigus võiks jõuda lahenduseni, kuid kui rääkida ei lasta, ei tule ka lahendust.

„Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha“ tundub poliitikakriitiline, ent samas on see ka teatri NO99, kõigi inimeste ja valijakriitiline. Daniel Vaarik rääkis ka meedias kajastust leidnud ühiskondlikest probleemidest. Vanemad sokutavad oma lapsi eliitkooli, arvates, et see tagab neile automaatselt koha gümnaasiumis ja hea tuleviku. Arvatakse, et ühiskonnas ei muutu nagunii midagi, Vaarik peab seda nn mugavuse teemaks, sest kui inimene on arvamusel, et muutus on võimalik, peab ta midagi tegema. Kui aga mõelda pessimistlikult, pole kohustust ka midagi ette võtta.

Küsitlusest, mida inimesed arvavad innovatsioonist, selgus, et seda peetakse justkui sõnajalaõieks, mida otsitakse, kuid ei loodetagi leida. Muutusi tunnetetakse teistmoodi, kui need tegelikult toimuvad. Oodatakse „pauku“, st, et kõik peab toimuma kohe ja kiiresti, kuid ei märgata, et tegelikult toimuvad muutused pidevalt kõikjal meie ümber.

Ettekandes tunnistas Vaarik, et filmi tegemiseks polnud eriti raha, mistõttu võib seda nimetada ka vabatahtlike projektiks. Neil oli ajakirjanike seas liitlasi, näiteks Allar Jõks ja Marko Reikop. Eksperimendi võis kordaläinuks tunnistada – meediavärk saadi käima, iga päev kajastati midagi. Korrata pole seda võimalik, kuna puänt läheb kaduma, asja ühekordsus survestab. Põnev oli kuulata eksperimendi ning filmi tagamaadest, kuidas see kõik tegelikult toimus ja kuidas korraldajad ise asjale lähenesid. Ettekande lõpus said külalised vastused mitmetele oma küsimustele.