Täiuslik selgus(etus)
„Täiuslik meel“ („Perfect Sense“) - AHHAA, teadus? Film! 27.09.2012
Ühel hetkel kaob ilma igasuguse põhjuseta su lõhnataju. Mida sa sellisel juhul teed? Kõigepealt on paanika, kirjeldab filmi üks peategelasi, epidemioloog, kes koos oma kolleegidega salapärase tõve jälile saada üritab. Paanika. Segadus. Eriti siis, kui sinusuguseid inimesi on maailmas sadu ja mitte keegi ei tea, miks ja kuidas selline asi üldse juhtuda võis. Mõne aja pärast sa tõenäoliselt siiski harjud ja üritad allesjäänud meelte abil hakkama saada - tõenäoliselt ka päris edukalt. Ja elu läheb edasi.
Mis aga saab siis, kui järgmisena ei suuda sa enam ka maitseid eristada ja kõik viitab sellele, et peagi kaovad ka su ülejäänud meeled? Rääkimata sellest, et sama saatus tundub tabavat ka kõiki teisi. Millise piirini on inimesed üldse võimelised kohanema? Kas elu läheb edasi ka siis, kui me oleme ümbritsevast maailmast ja üksteisest pea täielikult ära lõigatud?
Ökoloog Tõnu Oja selgitab, et erinevate meelte kaotamises ei ole iseenesest midagi üleloomulikku ning juhtumeid, kus inimesed mõne õnnetuse tagajärjel näiteks pimedaks jäävad, on olnud mitmeid. Tõenäosus, et sellise olukorraga kohaneda suudetakse, on päris suur, kuigi näiteks kuulmis- ja nägemisvõime samaaegne puudumine teeb inimese elu väga keeruliseks.
Tõsi, mitte keegi ei ole teadaolevalt kunagi kaotanud kõiki oma meeli. Samuti rõhutab Oja, et sellisel kaotusel peab alati olema bioloogiline või füsioloogiline põhjus, mis jääb filmis (võib-olla taotluslikult?) ebaselgeks. Siin avaldub tema jaoks ka filmi nõrgim külg - kui ilmuvad esimesed juhud haistmismeele kadumisest, üritatakse palavikuliselt põhjuseid välja uurida, ent hiljem loobutakse otsimisest täielikult. Aga võib-olla on see just õige samm, sest igasugune selgitus oleks naeruväärne.
Kui kaua on inimene võimeline toime tulema? Film lõpeb hetkel, kus kogu maailma rahvastik on pimedaks jäämas, jättes meile alles üksnes kompimismeele, mille kadumine on tõenäoliselt ainult aja küsimus. Kui me enam puudutades midagi ei tunne, ei ole me enam võimelised tajuma, mis meile füüsiliselt viga teha võib…
Tõnu Oja toob siiski välja ka pisut positiivsema fakti - eksisteerib ökoloogiline seaduspärasus, mille kohaselt on 10% maailma kogupopulatsioonist (lisaks inimestele veel loomad-taimed) võimeline üle elama päris suuri katastroofe. Selle teadmise valguses jääb lootus, et juhul, kui filmis nähtu ka päriselt juhtuma peaks, ei pruugi see siiski veel kogu maailma lõppu tähendada.
[gallery]
Kai Kaljumäe, AHHAA.