Sina küsid, AHHAA vastab: Miks puu põleb, aga kivi mitte?

Vastab AHHAA teadustoimetaja Üllar Kivila

Põlemiseks on vaja kolme asja: põlevat materjali ehk kütust, hapnikku ja soojusallikat. Puu ja kivi erinevus on just esimeses – puit sisaldab kütust, mis põleda saab. Täpsemalt öeldes sisaldab puit süsinikust ja vesinikust koosnevaid orgaanilisi aineid, millest koos hapnikuga moodustuvad süsihappegaas ja veeaur. Seda protsessi nimetataksegi põlemiseks. Toimuma hakkab see pärast seda, kui puit on saavutanud süttimistemperatuuri. See on umbes 280 °C. Kui puit mõne koha pealt nii kuumaks ajada, siis hakkab see lagunema lenduvateks aineteks. Nendest moodustub leek, mida näed näiteks siis, kui põleb lõke või küünal.

Kivi ei sisalda seevastu ühtegi ainet, mis hapnikuga reageerides saaks millekski teiseks muutuda. Kõige levinum kivide koostisosa on ränidioksiid. See koosneb ränist ja hapnikust ning on piltlikult öeldes juba «ärapõlenud» räni, mis enam edasi põleda ei saa.

Tegelikult ei olegi päris täpne öelda, et kivi ei põle. Eesti maapõues leidub palju põlevkivi, mille põletamisega toodetakse meie riigis suurem osa elektrist. Laias maailmas kasutatakse samal otstarbel kivisütt. Siin läheb asi keeruliseks: mida õigupoolest nimetada kiviks? Põlevkivi või kivisöe puhul põleb tegelikult maapõues ladestunud orgaaniline aine, samamoodi nagu puidu puhul. Inimesed on lihtsalt kunagi otsustanud maapinnas leiduvaid erineva koostisega aineid kutsuda ühe üldise nimega – kivid.

Tuleb tõdeda, et polegi päriselt vastust küsimusele, miks puit põleb, aga kivi mitte. Osa kive põleb, teised jällegi mitte. Kõik sõltub sellest, missugustest ainetest kivi täpsemalt koosneb. Ka puidu puhul pole asi nii lihtne kui esmapilgul võibtunduda. Mõni puuliik põleb kiiremini, teine jällegi aeglasemalt. Kindlasti oskavad ahjukütmisega kursis olevad vanemad või vanavanemad rääkida, missuguste puuliikidega on parem ahju kütta.