Kuidas sündis näitus “Ahhaa, gravitatsioon!”?

Esimene ja kõige olulisem on näituse teema. AHHAA uue gravitatsiooni näituse idee tekkis paralleelselt foobiate näitusega. Tol korral oli esimeseks valikuks siiski foobiad. Otsustavaks polnud paremusjärjestus (sest olgem ausad, meie kõik näitused on parimad), vaid muud tegurid, näiteks ajaga sobitavus, eksponaatide ehitamisvõimalused jne.

Näituse teema paigas, mis järgmiseks?

Raske ja pikaldane töö  – eksponaatide valimine. Algne nimekiri koosnes ligikaudu 55-st eksponaadist, millest valisid AHHAA ekspositsioonimeistrid välja kõige õpetlikumad, ägedamad ja gravitatsiooni teemaga paremini haakuvad. Nii algse nimekirja koostamine kui ka lõpliku valiku langetamine oli lugematute koosolekute tulemus. Paljud eksponaadid jäid lõplikust nimekirjast välja, sest neile ei suudetud leida piisavalt head lahendust, et need meile sobivalt teostatavaks saaks või hästi konteksti sobiks. (Ära muretse, need eksponaadid jäävad ootele seniks, kuni sobivad mõne isetehtava näituse nimekirja. Miski ei jää siin sündimata!) Valdavalt on kõik eksponaadid ise tehtud. Ainult ühe eksponaadi tarkvara tuli eraldi osta, ent ka see sai mõningad omapoolsed lisandid külge.

Algsest 55-st oli raske välja valida 13 parimat, mida kindlasti uuel näitusel näha võiks. Üks oli alguses aga kindel, AHHAA kuldsete kätega mehed tahtsid teha “vabalangemise liumäge”. Huvitav, miks just seda? Sest see seostus esimesena gravitatsiooniga? Sest keegi oli eelnevatel päevadel liumäge külastanud? Või tahtsid nad ise natuke lõbutseda ja nalja teha? Õige variant on vist viimane, sest liumäe ehitamiseks käisid töömehed lauluväljaku lähedal rulapargis “kelgutamas”. Nad tegid seda muidugi rohkem töö kui lõbu pärast (jajah, muidugi!), et testida parimat kaldenurka, mille nad saaksid liumäele anda.

Lõbusaid lugusid on kindlasti veel (ja neid tuleb ka ehitamise käigus aina juurde)  – üks neist on aga seotud Kuul kõndimise eksponaadiga, kus testimise käigus otsustas 25 liitrine veega täidetud kanister kogeda kaaluta olekut ja seda ligi 6 meetri kõrgusel lae all olles. Ilmselgelt lõppes see suurema koristusaktsiooniga. Tihtilugu on AHHAA töökoda täis eneseületustest tulenevaid kilkeid, kui keegi julgem jälle mõne vahvama prototüübi peal “katselennu” teeb. Prototüüpe ei katseta ka ainult meie ekspositsioonimeistrid, vaid kõik, kel huvi ja julgust.

Kuidas aga toimub ühe eksponaadi valmimine täiesti alguses lõpuni?

Väga lühidalt näeks protsess välja selline: idee, joonis, prototüüp, parandatud joonis, lõpplahendus. Kõigi eelmainitud etappide juurde käivad tavapäraselt ka kooskõlastused erinevate osakondadega. Kahjuks või õnneks on aga eksponaatide ehitus selline loominguline protsess, mis liigselt raamidesse surutuna lõppeks valdavalt ühesuguse tulemusega  –  ebaõnnestumisega. Mõningad tööprotsessid on küll välja kujunenud, kuid enamasti kõikide eksponaatide ehitusprotsess hõlmab väga erinevaid lähenemisi. Mõnel juhul jäävad osad etapid üldse vahele ning eksponaat sünnib otse jooniselt päris asjaks. Teinekord ei ole isegi joonist vaja, kui on väga täpselt teada, mis on vaja valmis saada. Kolmandal juhul võib piisata kasvõi plastiliinist maketist.

Võttes näiteks “vabalangemise liumäe” ehitusprotsessi. Juba esimeste koosolekute käigus jõudsid AHHAA ekspositsioonimeistrid üksmeelele, et see eksponaat peab gravitatsiooninäituse osaks saama. Sarnase eksponaadi ehituse plaan oli eelnevalt juba oma aega oodanud, et õiges taustasüsteemis lagedale tulla. Kui asi läks konkreetsemaks, siis arvasid nad, et suhteliselt hädavajalik oleks erinevate sõlmede testimiseks teha esialgu lihtne prototüüp  – tehtud see sai ja osutus ka vajalikuks. Prototüübi peal on nad ka katsetanud erinevaid võimalusi, näiteks ka seda, kuidas masinat MITTE kasutada (jah, ka selliste asjade peale mõeldakse ette!) ning nüüdseks on välja töötatud vastavad lahendused turvalisuse huvides. Edasiseks tööks oli jooniste korrigeerimine ning lõplike materjalide valik - finaaliks otseloomulikult tulevase hitt-eksponaadi kokkupanek.

Kas uuel näitusel on midagi silmapaistvat ja ainulaadset maailmas?

AHHAA ekspositsioonijuhi Mihkli sõnul on maailma mastaabis suurimate eksponaatide ehitamine veidi keeruline, sest tuleb arvestada piiratud näitusesaali mahuga. Ent tema andmete kohaselt on gravitatsiooninäitusel siiski tekkimas mõned “maailma suurimad” eksponaadid. Eks tasub ise kohale tulla ja oma silmaga seda näha!