Kuidas sipelgad AHHAAsse jõuavad?
AHHAA elusaalis olevat sipelgaeksponaati on kindlasti uudistanud kõik keskuse külastajad. Kuidas need vilkad putukad aga oma päriskodust Tartu kesklinna
(ja otse keset teadust) sattunud on? Seda oskab öelda sipelgapesa projekti koordinaator Maarja Kuuspu.
Täpsemalt on elusaali areenidel ringi askeldavate sipelgate puhul tegemist laanekuklastega (Formica aquilonia), kes Eestis elutsevad peamiselt Ida-Eestis, kus nad moodustavad kõige suuremaid populatsioone. Ka AHHAA sipelgad on enamasti toodud just Akste looduskaitsealalt Põlvamaalt. Teise variandina on sipelgaid toodud ka Padakõrve looduskaitsealalt Tartumaalt. Loomulikult ei toimu selline protsess juhuslikult ega reglementeerimata. “AHHAAl on selleks olemas keskkonnaluba, kus muuhulgas on kindlaks määratud, kui palju sipelgaid me eksponaadi tarbeks üldse metsast ära tuua tohime,” selgitab Maarja. Ühest looduslikust pesast tohime vaatluspesa tarbeks eemaldada maksimaalselt 10%, millest sipelgad ise moodustavad vaid ca 2-3%. Sõltuvalt olukorrast on eksponaadi täiendamiseks kasutatud kas ühte või kahte erinevat looduslikku pesa. Lisaks on nõuandjana abiks mürmekoloog Ants-Johannes Martin, kes muuhulgas valib välja sobilikud looduslikud pesad ning kella hoolsa järelvalve all pesaraamide täitmine üldse toimub.
Sipelgapesa eksponaat avati koos AHHAA uue majaga 2011. aasta maikuus. Sellest ajast alates on igal kevadel AHHAAsse uued sipelgad toodud ning suve keskel on toimunud ka järeltäitmine, et tõsta sipelgapere elujõudu. Vastasel juhul jäävad pesad lihtsalt nõrgaks. Maarja lisab, et tegemist ei ole millegi erakordsega, vaid samasugune isendite vahetus toimub sipelgaperede vahel ka looduses. Lisaks on perede täiendamine uute isenditega üpris tavaline ka spetsialistide poolt teostatavates mürmekoloogilistes katsetes. Pealekauba peab aeg-ajalt lausa terveid sipelgaperesid ümber asustama (näiteks Akste looduskaitsealale). Ümber asustatakse sipelgaid siis, kui nende looduslikus elukohas on toimunud loodusõnnetus (näiteks metsatulekahju või ulatuslik raie). Aga ka näiteks siis, kui looduskaitsealused metsakuklased satuvad elutsema kellegi koduaeda ja seal tüli hakkavad tegema. Muide, ühe pesaraamide täitmise käigus sattusid AHHAAsse sipelgad, kes pärinesid pesast, mis oli kunagi Akste looduskaitsealale mujalt ümber asustatud! Lisaks on AHHAAsse sipelgaid juurde tulnud ka loomulikul teel järelkasvuna (nii sel kui eelmistel suvedel võis pesas näha vastseid ja nukke). Ning ka natuke eriskummalisemal teel – kui sipelgakuninganna eelmisel talvel täiesti ootamatult munema hakkas. Maarja lisab, et kuna otseseid eeskujusid selles osas, kuidas pesa konkreetse lliigi puhul maksimaalselt hästi toimiks, maailmas ei ole ja kuna sipelgad võivad väga ettearvamatult käituda, tuleb kogu aeg üllatusteks valmis olla. Näiteks selgus pärast esialgse, kuplikujulise vaaluspesa valmimist, et poolviltuste pesaraamide vahel pesa asukatel elada üldse ei meeldigi ning ühiselt koliti elama hoopis areenidele. Seepeale ehitas ekspositsioonimeister Heikki Põldma sipelgatele uue vaatluspesa, mida ka praegu AHHAA elusaalis näha võib. Sel kevadel pesaraame enam omavahel ei ühendatud, kuigi see oleks võimalik. Põhjus selles, et eelmisel aastal asusid kõik sipelgad lõpuks elama ainult ühte kahest raamist.
Sipelgatele järele sõitmisele ja keskusesse toomisele eelneb ka mitmetunnine ettevalmistus, mis tavaliselt toimub eelneval päeval. Vaatluspesad (nii areenid kui ka pesaraamid) tühjendatakse ning desinfitseeritakse. Lisaks likvideeritakse möödunud perioodi jooksul tekkinud kahjustused või tehakse pesa ülesehituses muudatusi, mis vaatluspesade toimimist parandama peaksid. Samuti tuleb sipelgateadlasel välja valida uued looduslikud pesad, mis oleksid piisavalt elujõulised, et sobiksid pesaraamide täitmiseks. Kui kõik see on tehtud, tõstetakse pesaraamid kärule, sõidutatakse metsa ja täidetakse. See protsess võtab alates pesade autole tõstmisest aega minimaalselt neli tundi, enamasti aga kuni kuus tundi. Peale AHHAAsse naasmist lastakse pesaraamidel natuke väljas n-ö hingata, vaadatakse, kas raamid lekivad kusagilt, monteeritakse kokku ning hakatakse vaikselt külastajatele näitama. Selleks, et sipelgad ennast võimalikult hubaselt tunneksid, pannakse areenidele head ja paremat söömiseks-joomiseks, alustades elusatest kärbse vastsetest, lõpetades magusa meega. Kui on eelnevalt kogutud eraldi kuningannasid või nukke ja vastseid, siis pannakse ka neid areenile, et töölissipelgad saaksid kiiresti oma tavapärase elurütmi juurde naasta. “Kokku teeb see pesaraamide täimise päeval tubli 8-tunnise tööpäeva, ekspositsioonimeistril isegi rohkem” hindab Maarja.
Üheks sipelgate toomise eeltingimuseks on ilus ilm. Oluline on, et ka eelnevad päevad oleksid kuivad olnud. Kuigi päikeseline ilm on hea lisaboonus, on kuivus siiski kõige olulisem. Vastasel juhul on pesamaterjal niiske ja võib hallitama minna. Tegelikult on mõned sipelgapesa osad ka loomulikult niiskemad (näiteks vihma korral on sisemus alati kuivem kui ääred), aga päris läbi vettinud ei ole pesa kunagi. Lisaks tagatakse kuiva ilmaga kolimistöid teostades pesaelanikele ka võimalikult hea sisekliima. Sipelgapesa kaevatakse lahti tavaliselt ainult ühest nurgast, vahel ka rohkemast, kuid mitte kunagi täies ulatuses. Maarja lisab, et sipelgaekspeditsiooni käigus võetakse sipelgaid ja pesamaterjali vähemalt kolmest erinevast kihist. Lisaks pealmisele ja keskmisele pesakihile kaevatakse alumise kihini jõudes veel natuke sügavamale, et jõuda talvitumiskambriteni, kus on varuisendid ja kuningannad. Talvitumiskambrite asukohast saab hästi aru liivas või mullas olevate tunnelite järgi. Pealmised pesakihid pannakse esialgu kõrvale ning raamide täitmist alustatakse alumisest osast. Eelmise vaatluspesa aluspinnaks oli muld, kuid see vajus transpordi käigus nii kinni, et sipelgad ei tahtnud sinna enam tunneleid teha. Selle probleemi vältimiseks pandi praegustesse pesaraamidesse ka kuivanud kuuseoksi ning need võeti sipelgate poolt hästi vastu! Kõigepealt laotakse pesaraamidesse talvitumiskambrid koos kuningannade ja varuisenditega, seejärel kihid vastsete ja nukkudega ning kõige peale kattematerjal. Raamidesse laotuna on see täpselt nagu läbilõige pärispesast. Sipelgad saavad soovi korral uues pesas alati ka ise ümberkorraldusi teha (mida nad alati ka teevad).
Võrreldes suve algusega, on praegu areenidel küll päris vaikne, aga pesa sisemus kihab tegevusest. Pesaraamide vahel võib näha ka kuningannasid, kellest ca 20 pärinevad varasematest
AHHAA vaatluspesadest. Sel kevadel toodi olemasolevatele sipelgatele juurde ka tiivulisi isendeid ning suguisendite ja töölissipelgate nukke (töölissipelgate nukud on sealjuures oluliselt pisemad). Ka hetkel võib pesaraamide vahel töölissipelgate nukke näha. Tavaliselt võtab sipelga areng munast täiskasvanud sipelgani aega umbes kuu, kuid see sõltub palju ka sellest, kui kuiv või niiske parajasti on. Nukkudel on vaja kuiva ja sooja keskkonda, munadel see-eest jahedat ja niisket. Maarja räägib, et kui pealtnäha võib töölissipelgate lõputu ringisebimine ning vastsete ja nukkude vedamine üsna kaootiline tunduda, siis tegelikult teavad nad täpselt, mida teevad - paigutavad järglaskonda pesa sisemuses ringi nii, et temperatuur ja niiskustingimused arenevate sipelgate jaoks võimalikult sobivad oleksid. Sipelgavastsed saadavad ise välja lõhnasignaale, kui nad süüa tahavad või kui neil liiga külm või soe on ning sellele reageerivad kohe kiirest teatud liiki töölised, keda kutsutakse ka ammsipelgateks.
Kuigi eksponaadi nimi on “AHHAA sipelgapesa”, ei ela seal sugugi mitte ainult sipelgad. “Pesas elutsevad lisaks mitmed mürmekofiilid - erinevad selgrootud, kellest enamus sipelgaid ei häiri ega neile kahju ei tee. Nad toituvad sellest, mis sipelgatest üle jääb, näiteks kõdunevast pesamaterjalist ja toidujäätmetest,” selgitab Maarja. Eriti palju on sipelgate kaasüürnikel pesa põhielanikest kasu talvel, kui pesas on tunduvalt soojem ja kuivem kui väljas.
Mitte kõik kaasüürnikud ei pruugi siiski sipelgatele ohutud olla. Nende hulka võivad sattuda näiteks “narkodiilerid” - soomuklased ja vaskpõrnikate vastsed. Kurjakuulutava nime on need putukad saanud selle järgi, et eritavad uimaseks tegevaid mõnuaineid, mida töölissipelgatele tarbida meeldib. Mõju all olevad sipelgad tööd enam teha ei taha ning nõuavad mõnuainet aina juurde. See tähendab aga, et ei ole enam kedagi, kes kuningannade ja järglaste eest hoolitseks ning diilerid saavad samal ajal sipelgate vastseid ja mune sööma minna. Kui diilereid ja “narkouimas” sipelgaid palju koguneb, on see pesakonna jaoks tõsine probleem.
Kas AHHAAs saaks ka teisi putukaid pidada? Ants-Johannes Martini hinnangul oleks mesilaste pidamine teaduskeskuses täiesti võimalik. Maarja sõnul oleks sipelgaeksponaadi edasiarendusena võimalik siia tuua ka lehetäid. Tegelikult on see ka reaalselt kavas, aga esialgu on lehetäide küsimus ajapuudusel edasi lükkunud. Plaanis oleks tuua puukoolist väike puu (näiteks kuusk või kask) ning ühendada see vaatluspesa areeniga, võimaldades sedasi sipelgatel lehetäisid karjatada ja lüpsta ning keskusekülastajatel putukakasvatust uudistada.
Sipelgaeksponaati saaksid edukalt kasutada ka tudengid oma uurimistööde tarbeks, näiteks tehiskeskkonnas elavate sipelgate elu uurimiseks. Sedasi saaks uusi teadmisi juurde ka teaduskeskuse pere, kuna teadust AHHAAs praegu otseselt ei tehta. Katsepesade toimimise uurimise näol on tegemist võrdlemisi uudse teemaga, mistõttu Eestil kui ühel sipelgarohkemal riigil Euroopas jätkuks materjali uurimiseks piisavalt.
Muide, sipelgahuvilistel ja AHHAA eksponaadi fännidel tasub seada sammud AHHAA teaduspoodi, kus on saadaval erinevad sipelgaakvaariumid, millega saab ise kodus katsetada sipelgate kasvatamist. Geelist sipelgaakvaariumid põhinevad lausa NASA enda poolt välja töötatud prototüübil, mille abil uuriti, kuidas sipelgad kosmoses gravitatsiooni puudumisel käituvad.