10 üllatavat fakti, mida sa meie menukast foobianäitusest ei teadnud

1. Alguses oli idee kummituslinnast...

AHHAA foobianäitus on peidetud kummituslinna kambrikestesse. Selline kujundusidee torkas ekspositsioonimeistritele pähe juba näituse planeerimise alguses ning täiustus ning täpsustus jooksvalt kuni näituse valmimiseni. Muid variante ei hakatud kaalumagi.

2. Esimesena “sündis” kõrgusekartuse eksponaat...

Kui AHHAA ekspositsioonimeistrid näituse-ideid veeretama hakkasid, läks kõige esimesena käiku kõrgusekartuse eksponaat sest see oli lihtsalt niivõrd töömahukas. Muide, AHHAA töökohas kehtib seaduspära, et ükskõik kui vara uut näitust ka ehitama ei hakata, viimased ettevalmistused lõpevad ikka avamispäeval. Nagu AHHAA ekspositsioonijuht Mihkel Sild ikka öelda armastab: töökojas on põnev!

3. ...aga kõige vanem on hoopis lõhnafoobia eksponaat

Olfaktofoobia eksponeerimiseks kasutas töökoda ühe varasema eksponaadi tehnilist lahendust. Uue eksponaadi korpuseks valiti näituse kummituslinna hästi sobituv 600-liitrine prügikast. Aga kuna uus ja kasutamata prügikast tundus liiga klanitud, siis toodi näitusesaali juba “karastunud” kast. Vihjeks võib öelda, et konteineri eelmine töökoht oli sarnane liigikaaslastele, kelle kõhtu jäätmeid loobitakse.  

4. Näituselt jäid välja liiga hirmsad - ja liiga halloweenilikud - eksponaadid

Maailmas on sadu foobiaid ja ilmselgelt ei oleks need kõik AHHAAsse ära mahtunud. Näituselt jäid välja peamiselt sellised eksponaadid, mis oleksid võinud külastajates väga ebameeldivaid emotsioone tekitada või siis ameerikapäraselt Halloweeni-dekoratsioonide moodi ehmatanud (pähe kukkuv ämblik, seinast välja hüppav zombi).

Muide, iga foobiat ei saagi hästi näitusele panna. AHHAA töökoda plaanis ehitada eksponaadi, mis oleks näidanud laialt levinud sotsiaalfoobiat ehk esinemishirmu. Aga seda oleks olnud väga keeruline ahhaalikuks eksponaadiks vormida.

5. Näituse ehitamisel taaskasutati usinalt vanu materjale...

Nii valmis näiteks lõviosa foobianäituse kummituslinnast. Suurema osa ustest ja puitmaterjalidest demonteerisid tublid ahhaakad ühest lammutatavast majast. Esimese korruse seinad veetsid oma eelmise elu AHHAA kinoteemalisel näitusel ja läbisid nüüd täieliku stiilimuutuse.

Erinevatest Eesti nurkadest kogunes AHHAAsse hulgaliselt vanu ja ehedaid elektrikilpe. Vanad (ent täiesti töökorras) kineskooptelerid sattusid näitusele tänu AHHAA töötajate aktiivsele kaasabile. Igaks juhuks tasub mainida, et ühelgi vanaemal seetõttu Õnne 13 vaatamata ei jää, küll aga said kuurialused ja pööningud vanaelektroonikast pisut puhtamaks.

Muide, taaskasutus jõudis ka AHHAA linnareklaamidesse. Juuni lõpuni võib Tartus ja Tallinnas näha reklaampiilareid, mille otsas luuravad ämblikud. Nende ehitamisel kasutati ära polüstüreeni (rahvapäraselt penoplasti) juppe, mis foobianäituse butafooria ehitamisest üle jäid.

6. ...ja katsetati uute lahendustega

Juba mainitud kummituslinna pinda katab telliskivimuster, mille loomiseks katsetati erinevaid lahendusi. Lõpuks jõuti trükitud tekstiilini, millega saab anda väga suurtele pindadele fotorealistliku välimuse. Lahendus ei ole küll uudne, kuid kombineerituna olemasolevate seinadega (milledes esines kõikvõimalikke väljaulatuvaid osasid), jõuti igati hea tulemuseni.

7. Kõige keerulisem oli ehitada maavärinatuba

Kuigi pealtnäha tundub maavärinatuba olevat lihtsalt üks värisev kast, oli seda tehniliselt päris keeruline lahendada. Võtame siis komponendid ette… Kõigepealt kaheksa pneumosilindrit, mis võimaldavad kastil edasi-tagasi liikuda. Silindreid juhitakse kahe proportsionaalse klapi ja ühe solenoidiga (südamikule keritud juhe, mis tekitab magnetvälja, kui sellest elekter läbi juhtida). Ruum asetseb 16 lineaarlaagri peal, mis tagab kaheteljelise liikumise. Ja see pole veel kõik... Kui sulle tundub, et eelneva teksti lugemine oli keeruline, siis korruta see tunne kümnega ja saad teada, mida tundsid AHHAA ekspositsioonimeistrid, kui nad seda eksponaati ehitasid…

8. Kõrgusekartuse eksponaadi võtmesõna on “illusioon”

Foobianäituse üks põhimõte on pakkuda külastajale võimalus oma hirmule turvalises keskkonnas vastu astuda. Seetõttu ei asu kõrgusekartust kujutav eksponaat mitte katuseäärel, vaid ehitati kahest võrdlemisi madalast merekonteinerist, mis on isetehtud konstruktsioonidest oluliselt tugevamad ja suurema kandevõimega. Kõrguse ja sügavuse mulje tekitavad hoopis peegeldused. Kui eemaldada kahe konteineri vahele jääv turvaklaas, muutuks jalge alla jääv auk oluliselt madalamaks, sest turvaklaasi üheks ülesandeks on ka all oleva ruumi kordamine peegelduste abil. Ehk siis turvaklaasita auku hüpates maanduksid sa kõigest ühe korruse võrra madalamal.

9. Näitusel asuv autoromu on AHHAA staažikas “liikuv objekt”

Näituse keskmes asetsev Opel Vectra on osalenud erinevatel AHHAA sündmustel. Muuhulgas on sellega tehtud koostöösõitu AHHAA ja Top Geari ühisüritusel. Koostöösõit nägi välja selline, et juhi silmad seoti kinni ja kõik sõidujuhised edastati raadiosaatja teel.

Foobianäitusel sai Opelist osa FOMO-eksponaadist (FOMO - fear of missing out ehk ilmajäärmishirm). Ja sellega ei ole auto AHHAA-karjäär kaugeltki lõppenud.

10. Kõige veidram asi näitusel on...ahvi puuksu lõhnanäidis

Näitusele hangiti hulgaliselt rohkem ja vähem imelikke esemeid. Alustades näiteks veristest käelabadest ja prussakatest ning lõpetades olfaktofoobiat (äärmuslikku lõhnahirmu) kujutava eksponaadi sisuni. Seal on erinevad, khm, aroomid, millest kõige eriskummalisem on kahtlemata ahvi puuks. Kuidas see lõhnab? Eks proovi järele!

BOONUS! Millised on AHHAA töökoja lemmikeksponaadid? Need, mis kõige vähem katki lähevad!

Kui AHHAA ekspositisioonimeistrid peaksid koostama osakondliku edetabeli oma lemmikeksponaatidest, saaks selle kokku panna mitutmoodi. Kui otsustada selle põhjal, millistel eksponaatidel esineb vähem rikkeid, juhiksid edetabelit ilmselt lahkamistuba (mis näitab iatrofoobit ehk paanilist hirmu arstide ees), pime koridor ning kõrgusekartuse konteinerid. “Aga kui me nüüd peaksime valima, millised on efektsemad eksponaadid ning tekitavad rohkem emotsioone, siis jääksid edetabelisse ilmselt kaminatuba (arsenofoobia), maavärinatuba ning helituba,” ütleb ekspositsioonijuht Mihkel Sild